Minu esimene kokkupuude pildistamisega oli 6. synnipäevaks kingitud “Smena 8M” fotoaparaadi kaudu. Smenaga tehtust pole kahjuks kyll alles peaaegu yhtegi pilti või filmijuppi; see-eest ohtralt mälestusi, kuidas oli tarvis jälle vanematelt järjekordse filmirulli, fotopaberi paki või kemikaalide tarvis natuke kopikaid nuiata. Ja filmi ning paberit kulus, sest fotokat tassisin ma enam-vähem igale poole kaasa.
Samapalju kui pildistamine, pakkus mulle põnevust ka kogu ylejäänud protsess — ilmutite ja kinnistite segamine, poole päeva päeva kaupa pimikuks muudetud vannitoas askeldamine... Pildi ilmumises paberile tundus olevat midagi erakordselt maagilist, iga foto oli kui kinnitus mingi salapärase, ainulaadse võime valdamisest. Esimesed rullid ilmutas isa, edasi sain (mõne untsus rulli ja natukese higi ning pisarate hinnaga) nõksud ise selgeks, ja alguses vist ei möödunud nädalatki ilma et ma oleks tundideks vannitoa vallutanud.
Muidugi ei teadnud ma praktiliselt mitte midagi kadreerimisest, valguse mõõtmisest, dynaamilise ulatuse arvestamisest ega muust sellisest. Tõtt-öelda ega see mind kui mingit Smenaga vehkivat lomoborigeeni väga ei huvitanud ka.
Lõpuks läks fotokas ikkagi katki; mingil hetkel yletas huvi seadmete siseelu vastu pilditegemise oma ning Smenast sai mu de- ja remonteerimiskire järjekordne ohver. Aparaati juppideks lahti võttes ja hiljem uuesti kokku pannes jäi hulk detaile yle, aga fotokale see eriti ei meeldinud.
Huvi pildistamise vastu siiski päriselt ei raugenud; peegelkaamerani see kyll ei ulatunud, see-eest mitu seebikarpi said ribadeks pildistatud. 2007 ostetud digitaalne peegelkaamera Pentax K10D andis aga uue hoo. Sestsaadik on minu hobiks olnud matkata mööda Eestit, fotokas yhes — tegevus, mille seni märkimisväärsemateks tulemusteks on siinne veebisait, kolmas koht 2012. aasta fotovõistlusel “Eesti Looduse Aasta Foto” (kategoorias “Vormimängud looduses”), esimene koht 2013. aasta fotovõistlusel “Kultuurimälestised Vikipeediasse” ja kolmas koht rahvusvahelisel fotovõistlusel "Wiki Loves Earth 2014".
Minu huvi või taotlus pildistamisel pole pelgalt nähtava dokumenteerimisel või “ilusa pildi” saamisel; poolehoid kuulub pigem piktorialismi nime kandva liikumise põhimõtetele: hetke poeetilisuse tabamine, olenemata vormist, mille see võtab.