↑ Return to info

minust

Minu esimene kokkupuude pildistamisega oli läbi 7. (või 8.) synnipäevaks kingitud “Smena 8M” fotoaparaadi. Tollest ajast pole kahjuks kyll alles peaaegu yhtegi pilti või filmijuppi. Kyll ohtralt mälestusi sellest, kuidas oli tarvis jälle vanematelt natuke kopkaid kaubelda järjekordse filmirulli, fotopaberi paki või kemikaalide tarvis. Ja neid kulus yksjagu, sest oma fotokat tassisin ma enam-vähem igale poole kaasa.
Samapalju kui pildistamine, pakkus mulle põnevust ka kogu ylejäänud protsess — ilmutite ja kinnistite segamine, poole päeva päeva kaupa pimikuks muudetud vannitoas askeldamine.. Pildi ilmumises paberile tundus midagi erakordselt maagilist, iga foto oli kui kinnitus mingi salapärase võime valdamisest.

Minevik kui helesinised mäed

Minevik kui helesinised mäed


Loomulikult ei teadnud ma kuigi palju pildistamise tehnikast, ja ega see mind väga ei huvitanud ka, lomoborigeen nagu ma oma “Smenaga” olin.
Mingil hetkel läks aparaat muidugi katki; kui ma õigesti mäletan, siis millalgi klõpsimise huvi rauges ning Smenast sai minu de- ja remonteerimishuvi järjekordne ohver. Aparaati tykkideks lahti võttes ja hiljem uuesti kokku pannes jäi muidugi hulk juppe yle, aga fotokale see eriti ei meeldinud.
Huvi pildistamise vastu suurenes uuesti koos 2007 ostetud digitaalse peegelkaameraga Pentax K10D. Sestsaadik on minu hobiks olnud kolada ringi mööda Eestit, fotokas yhes — tegevus, mille seni märkimisväärsemateks tulemusteks on siinne veebisait, kolmas koht 2012. aasta fotovõistlusel “Eesti Looduse Aasta Foto” (kategoorias “Vormimängud looduses”) ja esimene koht 2013. aasta fotovõistlusel “Kultuurimälestised Vikipeediasse”.
Minu huvi või taotlus pildistamisel pole pelgalt nähtava dokumenteerimisel või “ilusa pildi” saamisel; poolehoid kuulub pigem “Piktorialismi” nime kandva liikumise põhimõtetele: hetke poeetilisuse tabamine, olenemata vormist, mille see võtab.